Rektori kõned

Lõpuaktused 18.06.2026

Austatud lõpetajad, kolleegid, koostööpartnerid, lõpuaktuse jälgijad siin majas ja veebis!

Head lõpetajad, täna on teie päev. Päev, mille nimel olete pingutanud, õppinud, vaeva näinud – ja mõnikord kahelnud, kas see kõik on seda väärt. See kindlasti on seda pingutust väärt. Ja tõend sellest on see hetk, see saal, need inimesed teie kõrval.

Täna lõpetate ühe peatüki, kuid see ei ole teie tervishoiuhariduse lõpp, see on algus. Ja mis kõige tähtsam: õppimine ei lõpe täna. Mõtteviis võiks olla selline, et õppimine on miski, mida te ei pea tegema, see on tegevus, mida te saate nautida kogu oma elu. Teadmistel ja kogemustel on väga suur jõud! See on ka üks põhjus, miks näiteks Ukraina esileedi sõlmis koostöölepingu Eesti ülikoolide ja rakenduskõrgkoolidega. Mitte millegi muu, kui kõige tugevama resurssi, meie teadmiste, pärast. Teadke, et teadmised, kogemused, tõenduspõhine maailmavaade on miski, mida ei saa niisama inimeselt ära võtta ja samas miski, mida ei saa niisama juurde anda. Oma kompetentsi kasvatamisel näete, et maailm avardub, mõned pealtnäha keerukad protsessid on võimalik palju lihtsamalt lahti mõtestada. Mõni jõuab sellisesse faasi varem, mina jõudsin nüüd.

Suured muutused ei sünni alati suure hüppega. Kõige jätkusuutlikumalt toimib muutus, mis on järjepidev ja väikeste sammude kaupa: teen täna midagi paremini kui eile, õpin midagi juurde, küsin küsimuse, mida eile ei julgenud küsida.

Ja siin on üks rõõmus uudis teile – ka teie aju on selleks valmis. Teadus näitab, et aju võime õppida, kohaneda ja muutuda ei peatu teie puhul niipea. Veelgi enam: aastate möödudes kasutab aju ülesannete lahendamisel sageli korraga rohkem ajupiirkondi. Aju ei anna alla – ta leiab lihtsalt uue väljapääsu.

Head lõpetajad, te sisenete tervishoiuvaldkonda, mis on suure muutuse lävel. Tervishoidu kujundavad täna korraga rahvastiku/tööjõu vananemine, tehnoloogiline pööre, krooniliste haiguste kasvav koormus ja uue põlvkonna teistsugused ootused. Teie, uus generatsioon, olete koolitatud kriitiliselt mõtlema, ja valdkond vajab just seda: inimesi, kes ei täida lihtsalt käske, vaid osalevad otsuste tegemisel ja kujundavad tulevikku. Digipööre ja tehisintellekt ei too iseenesest muutust, tõeline muutus sünnib siis, kui tehnoloogiale annab suuna inimene, kes mõistab patsienti. Ja see inimene olete teie.

See aasta on meie kõrgkoolile eriline – novembris tähistame Tartu Tervishoiu Kõrgkooli 215. aastapäeva. 215 aastat tervishoiuharidust, 215 aastat inimesi, kes on õppinud just siin ja läinud maailma teisi aitama. Teie olete selle pika loo järgmine peatükk. Juubeliaastal on meie fookuses koosloome – mõte, et tervis ei sünni üksnes ravist, vaid et iga inimene oleks oma tervise hoidmisel aktiivne osapool. Ja siin on teile eriline palve: olge selles eeskujuks. Tervishoiuvaldkonna töötajana näevad teie patsiendid, kolleegid ja lähedased, kuidas te ise elate – kas te magate piisavalt, liigute, puhkate, küsite abi, kui seda vajate. Oma tervise eest hoolitsemine ei ole nõrkus, see on professionaalsus. Inimene, kes on ise tasakaalus, suudab teisi aidata palju kauem ja palju paremini.

Iga patsient, keda te kohtate, iga otsus, mida te teete, iga kolleeg, kellelt midagi õpite, need on uued teadmised ja kogemused, küll vahest ka väljakutsed. Need kujundavad teid spetsialistina samm-sammult, aasta-aastalt, kogu elu.

Isegi tehisintellekti tulekuga on hädavajalik, et oleksid olemas inimesed, kes on patsiendile kõige lähemal, kes ei asenda tehnoloogiat, vaid annavad sellele inimese näo. See on teie roll.

Head lõpetajad, teie teekond algab täna. See teekond ei pea algama suurte hüpetega, vaid ühe sammuga korraga. Tehke see samm teadlikult, tehke see enda moodi ja teadke, et Tartu Tervishoiu Kõrgkool on uhke teie üle.

Palju õnne, lõpetajad!

Rektori inauguratsioonikõne 11.06.2026

Austatud Haridus- ja Teadusministeeriumi asekantsler, lugupeetud kõrgkooli endised rektorid, rakenduskõrgkoolide rektorid, kolleegid, õppurid, vilistlased ja sõbrad!

Kõigepealt võiks alustada sellest, kuidas mina oma hariduse sain. Minu vanemad, minu pere ja suguvõsa laiemalt peab väga oluliseks hariduse omandamist.

Haridustee viis mind Tartu Ülikooli majandusteaduskonda, kus läbisin kõik võimalikud sammud alates bakalaureusest doktorantuurini. Õpingute käigus oli minu uurimistööde teemaks Eesti regionaalareng ja selle edendamine. Olen veendunud, et uurimistööde teemad peegeldavad mitte ainult inimese huvi, vaid ka teatud hoiakuid ja väärtusi. Olen alati tahtnud toetada nii regioonide, asutuste kui inimeste arengut. Oma uurimistöö käigus jõudsin järelduseni, et iga regioon on ainulaadne, igas regioonis on olemas omad eeldused, tugevused ja unikaalsed omadused. Sama kehtib ka inimeste kohta: meil kõigil on olemas oma tugevused ja nõrkused.

Ükski regioon ei ole saanud edukaks kopeerides Silicon Valleyt, ükski investor ei ole rikastunud järgides Warren Buffeti portfelli, mitte sellepärast, et need mudelid ei toimiks, vaid sellepärast, et edu on alati rajasõltuv: see on ehitatud konkreetse aja ja koha, konkreetse inimese ja konkreetse hetke ainulaadsetele eeldustele. Sama kehtib inimese arengus – parim, mida organisatsioon saab teha, ei ole anda töötajale teiste teed järgida, vaid luua keskkond, kus igaüks saab leida ja arendada oma ainulaadseid tugevusi.

Magistritöö juhendaja professor Janno Reiljan ütles (ta ütles väga palju asju, aga kõigist ma täna ei räägi), ta ütles et meie riigimajanduse õppetool ei kasvata käsutäitjaid, vaid iseseisvalt mõtlevaid inimesi. See väljend ei tähenda kindlasti allumatust, vaid seda, et nii nagu iga regioon, peab ka iga inimene, kes soovib olla edukas, keskenduma oma ainulaadsetele eeldustele ja tahtma areneda. Majanduses kasutatakse terminit rajasõltuvus – see tähendab, et varasemad valikud ja kogemused kujundavad tulevasi võimalusi ning sageli jäädakse harjumuspärasele teele, isegi kui olemas on paremaid alternatiive. Inimese arengus tähendab see, et kui keegi ei näita ega toeta teistsugust teed, kordame vaikimisi seda mustrit, mida oleme näinud ja kogenud. Seetõttu on nii oluline, et inimeste ümber oleksid arengut toetavad struktuurid, mentorid ja keskkond.

Kuid rajasõltuvusest ei murta alati suure hüppega – teadus näitab, et eriti inimese enda arengus toimib kõige jätkusuutlikumalt muutus, mis on järjepidev ja väikeste sammude kaupa: teen täna midagi paremini kui eile, õpin midagi juurde, küsin küsimuse, mida eile ei julgenud küsida. Süsteemide ja institutsioonide puhul on mõnikord vaja ka välist tõuget või murrangut – kuid inimese puhul on kõige võimsam tööriist just järjepidevus, sest iga väike samm muudab harjumust ja harjumus muudab rada.

Isegi enne kui mulle langes suur vastutus rekotrina tööle asuda, on mul alati olnud soov meie kõrgkooli kolleege toetada nende arengus. Alateadlikult on mul alati mõttes

küsimus: kas me suudame pakkuda inimestele arenguvõimalust, kas kõrgkoolis on piisavalt mentoreid, kes avavad ukse ja suunavad uuele rajale? Kindlasti soovime olla organisatsioon, mis investeerib inimese arengusse ja seeläbi tervishoiuvaldkonna tulevikku.

Tervishoiuorganisatsioonid seisavad täna silmitsi viie omavahel põimunud trendiga, mis kõik suruvad muutuse suunas: tööjõu vananemine, tehnoloogiline pööre, krooniliste haiguste kasvav koormus, uue generatsiooni teistsugused ootused ning rahastamise jätkusuutlikkuse kriis. Tööjõu vananemise laine ei ole ainult kriis – see on ka kasutamata ressurss, sest erinevalt teistest sektoritest on tervishoius kogunenud kogemus ja kliiniline tarkus asendamatu väärtus, mida ei saa lihtsalt koolitusega kiiresti asendada. Põhjamaade kogemus näitab, et kui organisatsioon loob paindlikud töötingimused, tähendusrikkad rollid ja mentorluse võimalused, on tervishoiutöötajad erinevas vanuses valmis süsteemi panustama.

Digipöörde ja tehisintellekti kasutuselevõtt ei too automaatselt muutust, kui investeeritakse tehnoloogiasse, kuid kasutatakse seda vanade protsesside automatiseerimiseks – tõeline üleminek ravikeskselt ennetuskesksele tervishoiule nõuab kõigi süsteemide samaaegset muutmist, mida ükski osapool ei suuda üksi teha.

Uus generatsioon tervishoiutöötajaid, kes praegu valdkonda siseneb, on koolitatud kriitiliselt mõtlema ja ootab arenguvõimalusi, autonoomiat ning oma rolli otsuste tegemisel. Kõiki neid trende seob üks ühine nimetaja: rajasõltuvust ei murra ükski organisatsioon üksi, vaid see nõuab teadlikku koostööd – haiglate, kõrgkoolide ja ministeeriumide ühist otsust astuda uuele rajale, kus töötajate areng ei ole privileeg, vaid süsteemi alus.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool tähistab 2026. aasta novembris oma 215. aastapäeva. Kõrgkooli ajaloos on näha huvitavaid trende – kui alguses oli saksakeelne õpe eesti elanike jaoks takistuseks, siis nüüd on rahvusvaheline magistriõpe oluliseks arengu ja kvaliteedi näitajaks. Juubeliaastal keskendume koosloomele. See tähendab, et tervis ei sünni üksnes ravist, vaid et iga inimene oleks oma tervise hoidmisel aktiivne osapool – valmis vajadusel muutuma, tegema teadlikke valikuid ning astuma samm-sammult tervislikuma eluviisi suunas.

Alates 2026. aastast on Tartu Tervishoiu Kõrgkool täieõiguslik EURASHE – Euroopa rakendusliku kõrghariduse assotsiatsiooni – liige. See annab kõrgkoolile olulise ligipääsu rahvusvahelisele teadmusele rakenduskõrghariduse ja teaduse vallas ning sellega seonduvatele parimatele praktikatele. Teadmiste vahetus rahvusvahelises keskkonnas on ainuvõimalik viis uute teadmiste loomiseks.

Te kindlasti tahate teada, mida siis uus rektor arvab kutse- rakendusliku ja akadeemilise hariduse osatähtsusest riigi hariduspoliitikas. Te ei pea pettuma, mul on vastus olemas.

Tänases tööturumuutuses on küsimus lakanud olemast see, kas inimene on omandanud kutse-, rakendusliku- või akadeemilise hariduse. Maailma Majandusfoorumi 2025. aasta töökohtade tulevikuraport on selgesõnaline: 39% praegu nõutavatest oskustest muutub aastaks 2030 aegunuks, sõltumata sellest, millisel haridustasemel inimene töötab. Tehnoloogia ja tehisintellekt ei küsi diplomit – nad küsivad, kas inimene suudab õppida, kohaneda ja oma oskusi pidevalt uuendada. Ükskõik kas seisame kutseõppe lõpetaja, rakendusliku kõrgkoolilõpetaja või doktorikraadiga teadlase ees – kõigi ees on sama väljakutse: haridus ei ole enam ühekordne investeering, vaid elukestev protsess. Süsteem, mis ei loo inimestele pidevat arenguvõimalust, jääb lihtsalt maha. Rahvusvaheline kogemus näitab, et poliitikad, mis edendavad ümberõpet, täiendusõpet ja elukestvat õpet, suurendavad tööjõus osalemist. Need on kõik väga olulised teemad praegu Eestis, kus gümnaasiumi lõpetavate noorte arv hakkab viie aasta pärast langema.

Tervishoiuvaldkonna arendamisel peame tegema koostööd – ükski asutus ei saa tegutseda isolatsioonis. Hea näide on konsensuslepe ministeeriumide, liitude ja tervishoiukõrgkoolide vahel. Kuid koostööd on vaja veelgi tugevdada, et tervishoiukõrgkoolide vilistlased jääksid valdkonda tööle. Tervishoiutöötajate puudus ja tööjõuvoolavus on paljuski seotud sellega, kas töötajatel on võimalus osaleda otsustes, kas neil on selge karjäärimudel ja kas nad saavad aktiivselt panustada tõenduspõhise praktika rakendamisse ja arendamisse – ehk kas neil on aega ja ruumi millekski muuks peale igapäevase tulekahju kustutamise.

Tervishoiu kõrgkooli jaoks on samuti kõik valdkonnad olulised – olgu see kutseõpe, rakenduslik kõrgharidus või doktoriõpingud. Maailma Majandusfoorumi andmed ja oskusteprognoosi uuringud näitavad, et piirid nende tasemete vahel hägustuvad üha enam – tänapäeva kutseõppe lõpetaja peab orienteeruma tõenduspõhises praktikas, rakenduskõrghariduse vilistlane peab suutma osaleda teadustöös ja doktorant peab olema võimeline oma teadmisi praktikasse tooma.

See tähendab, et teadus- ja arendustegevus ei ole enam ainult akadeemilise kõrgkooli privileeg – see on kohustus igal haridustasemel. Teadust ilma kvaliteedikontrollita ei ole võimalik ellu viia, selle mõõdupuuks on teaduse evalveerimine. Evalveerimine ei ole ainult bürokraatia – see on aus peegel, mis näitab, kas me liigume õiges suunas.

Sama oluline on rahvusvaheline koostöö kõigil tasemetel – mitte ainult doktorantidele, vaid ka rakenduskõrghariduses ja kutseõppes. Meie EURASHE liikmesus avab selleks konkreetsed uksed: ligipääsu parimatele praktikatele, võrdlusanalüüsidele ja partnerlustele, mida üksi ei ole võimalik luua. Seetõttu peame olema võimelised investeerima samaaegselt kõigi tasemete arendusse: toetama kutseõppe kvaliteeti, tugevdama rakenduslikku teadustööd, hindama oma tulemusi rahvusvaheliste standardite alusel ja looma tingimused, kus meie vilistlastest saavad valdkonna arendajad.

Head kolleegid!

Tervishoiuvaldkonna arendamine on meie ühine asi mida saame teha mitte ainult läbi õppe- ja teadustöö vaid ka oma ekspertarvamuse avaldamise meedias, erialaliitudes ja erinevatel kohtumisel riigi institutsioonidega. Meie, kui tervishoiuvaldkonna teadmuskeskus peame oluliseks, et teadmised jõuavad tervishoiuvaldkonna arendamisse läbi just selle kanali, mis parajasti kõige vajalikum ja mõjusam on.

Rakenduskõrgkoolide tervishoiuvilistlased jäävad alati oluliseks. Isegi tehisintellekti tulekuga on hädavajalik, et oleksid olemas valdkonna eestvedajad ja spetsialistid, kes on inimesele kõige lähemal – kes ei asenda tehnoloogiat, vaid annavad sellele inimese näo.

Head kuulajad!

Tartu Tervishoiu Kõrgkool on 215 aasta jooksul läbinud mitmeid murdepunkte – igal ajal on leitud jõud astuda uuele rajale, sest meie ümber on olnud inimesed, kes on uskunud, et areng on võimalik. Täna seisame järgmise murdepunkti lävel: tehnoloogia muudab tööturgu, demograafia muudab ühiskonda ja tervishoiu väljakutsed nõuavad, et me tegutseme koos. Selles saalis on täna koos need, kellel on selleks kõige rohkem võimu – rektorid, kes kujundavad haridust, tööandjad, kes juhivad valdkonda, ja õppurid, kellest saavad homse tervishoiu tegijad – ja just see annab mulle kindluse, et uus rada on võimalik.