Õppeaasta algus: kuidas valmib rektori kõne?

Õppeaasta algus ja avaaktus on rektori jaoks alati pidulik ja samas nõudlik sündmus. Sellele eelneb tavaliselt põhjalik ettevalmistus – nii esinejate kui sõnavõtjate arutelud sündmuse korraldajatega kui ka kõige olulisem: kõne. Millised sõnumid viia uute õppijateni? Millised mõtted anda kaasa juba kõrgkoolis õppivatele inimestele? Ning loomulikult ei tohi unustada ka kolleege.

Käesoleva aasta kõne keskmes oli usaldus ja igakõrgkooliga seotud inimese roll ühiskonna tervisteadlikkuse kasvatamisel.

Üks lõik kõnest, mis võiks igaühel mõtted liikuma panna: “Kvaliteetne ja jätkusuutlik tervishoid algab otseloomulikult inimesest – ressursina selle olemasolust, väärtustest, hoiakutest, teadmistest, oskustest, aga see algab ka usaldusest. Selle viimase sõna sisu ja ulatus on ühiskonnas aktiivselt kõlavate arutelude taustal aktuaalsem kui kunagi varem, sest usaldamatust on palju. On teile tuttav sõna UHHUU – seda on kasutatud mitmel viisil. Hetkel on sõna “uhhuu” kasutusel enamasti irooniliselt või kriitiliselt nende inimeste kohta, kes esinevad küll teadlaste või ekspertidena, kuid tegelikult levitavad pseudoteaduslikke, tõendamata või isegi ohtlikke väiteid.

Kas pole mitte huvitav, et tarkuse sümboliks peetud lind – öökull, kelle hõiget lasteraamatutes samuti uhh-huu kirjeldatakse –on ka samal ajal vastandliku teadmise kandjat iseloomustavaks märksõnaks.

Mis on meie kõrgkooli – ja nüüd ka teie, värskete esmakursuslaste – roll ja missioon? See on kasvatada ühiskonna terviseteadlikkust tõenduspõhiselt. Tervishoiu keskne väärtus põhineb usaldusel ja see ei teki iseenesest, vaid sünnib teadmiste ja kogemuste kaudu. Tõenduspõhine tervishoid ei ole pelgalt teooria – see on aastakümnete-sadade kogemus, tuhandete ekspertide töö ja miljonite inimeste eludest kogutud õppetunnid.”

Eks igale inimesele, kes on kõnesid pidanud kirjutama ja esinema, on teada, kui palju vajab ta aega ettevalmistuseks. Kui palju harjutamiseks. Mõnele meeldib hoopis palju rohkem rääkida peast. Mina suudan ka seda tänaseks juba üsna vabalt teha, aga selle miinus on, et ma ei suuda seda pärast korrata. Ma ei suuda ka täpselt kirja panna oma lausutud mõtteid ning kuna me jagame kõnesid kõrgkooli kodulehel, siis ongi olnud lihtsam ja selgem kõned eelnevalt ikkagi kirja panna.

Kui palju kulub aega? Minu puhul oleneb see palju sellest, kas mul on see üks-kaks mõtet enne kirjutamist olemas või mitte.

Avaaktuse kõned on tavapäraselt lühemad ning kui mõte on olemas, kulub mustandi kirjutamiseks 2-3 tundi. Kui häid mõtteid pole, siis võib ka mitu päeva kuluda.

Üks nipp ka. Mulle väga meeldib nn kõva häälega ette lugedes kirjutada. See tähendab, et kirjutan ja loen endale ette, et aru saada, kuidas kõlab. Nii saan anda hinnangu, kui sujuv on tekst ja mida tuleks juurde lisada või muuta.

Täna on abimeheks taskus ka kindlasti tehisintellekt: aitab ideid genereerida, aitab struktuuri parandada, kuid ma pole veel seni sellist abi saanud, kus oleksin terviklikult rahul sellega, mida see “tark mees taskus” pakub.

Minu stiil on mulle oluline ja isegi kui see pole alati grammatiliselt perfektne, siis ma tahan, et see oleks minulik.

Mul on kõrgkoolis üks abiline veel, see on kommunikatsioonijuht Jaanika Niinepuu, kes teksti pärast toimetab, komad ja sidekriipsud paika sätib, aga ta on mitmel korral ka kriitiliselt küsinud, mida ma ühe või teise lausega mõtlen. Palunud täiendada, sest see on kindlasti nii, et ma ise oma lauses näen seda mõtet, aga teised ei pruugi seda samamoodi mõista.

Kui on aga suured kõned, näiteks lõpuaktuste kõned, siis minu kolmas abiline on olnud minu abikaasa Allan. Ta on pidanud kuulma ja kuulama, kui ma harjutan kõne ettekandmist. Tänaseks on seda järjest vähem, aga nii maavanema ametis kui ka rektori ametiaja algul – väga palju.

Kui tekkis nüüd huvi, et millised need kõned siis läbi aastate on olnud, siis neid saab lugeda kõrgkooli kodulehelt.